Ettevalmistuste peamised omadused hõlmavad järgmisi aspekte:
Tugev sihtimine: Preparaadid toimivad tavaliselt spetsiifilistel molekulidel või signaalimisradadel (näiteks tsütokiinid, retseptorid), sekkuvad täpselt haiguste mehhanismidesse ja vähendavad normaalsete kudede kahjustusi. Näiteks võivad monoklonaalsed antikehad spetsiifiliselt seonduda sihtvalkudega ja blokeerida patoloogilisi reaktsioone.
Kompleksstruktuur: Preparaadid on enamasti suured molekulaarsed valgud, nukleiinhapped või rakutooted, tuginedes aktiivsuse säilitamiseks keerukatele kolmemõõtmelistele struktuuridele. Tootmisprotsess nõuab rakukultuuri ja puhastustehnoloogiat, mida on keeruline ja keskkonnateguritega kergesti mõjutatud.
Immunogeensuse risk: immuunsussüsteem võib mõnda preparaati tunnistada "võõrkehaks", põhjustades antikehade reaktsioone, mille tulemuseks on vähenenud efektiivsus või allergia. Vajalik on antikehade tootmise kliiniline jälgimine ja ravimiskeemide kohandamine.
Halb stabiilsus: preparaate mõjutavad kergesti sellised tegurid nagu temperatuur ja pH väärtus ning denatureeritud ja inaktiveeritud. Tavaliselt tuleb neid säilitada madalal temperatuuril 2–8 kraadi. Mõnda ravimit tuleb ka kaitsta valguse ja šoki eest.
Kompleksne tootmisprotsess: sõltub rakukultuurist (näiteks CHO rakud, Escherichia coli) ja puhastustehnoloogiast, millel on pikk tootmistsükkel ja suurte kuludega. Protsessiparameetrite väikesed muutused võivad mõjutada partii järjepidevust.
Sissemõigavad individuaalsed erinevused: Erinevused patsiendi genotüübis, immuunseisundis jne põhjustavad suuri erinevusi efektiivsuses ja kõrvaltoimetes ning doosi optimeerimine on vajalik vereravimite kontsentratsiooni jälgimise või biomarkeri testimise kaudu.
Mõõte- ja transporditingimused Kaugemad piirkonnad või hädaolukorra stsenaariumid võivad silmitsi seista pakkumise väljakutsetega.
